Igas liigutuses, pilgus, hingetõmbes ja naeratuses on mängus lihased. Ka tasakaalu hoidmine ja püsti seismine on väike lihasime. Rääkimata sellest, et südamelihas töötab lakkamatult ja seedetraktis liigutavad lihased toitu ning vaagnapõhjalihased hoiavad «asjad» oma kohal ja õigel ajal ka kinni.
Lihased on organismi toimimise ja tegutsemise ehk kogu elu vundament. Kui lihased on nõrgad, vajub inimene lõdvalt hunnikusse nagu moos kummulikeeratud purgist.
Teadlikkuse kuu
Rahvusvaheliselt nimetatakse augustikuud vaagnapõhjatervise teadlikkuse kuuks.
Et selle teema olemust paremini mõista, võib igaüks kooli anatoomia tunnist meelde tuletada klassitoa nurgas seisnud skeleti ja mõttes peatuda vaagnaluul. Vaagnaluu on inimkeha suurim ja laiem luu, mis ümbritseb kausikujulist vaagnaõõnt, kus asetsevad põis ja pärasool, naistel ka emakas ja meestel eesnääre. Ilmselgelt vajab see õõs mingit «põhja», mis kõiki neid elundeid toetaks ja kaitseks. Selle põhja rolli täidavad vaagnapõhjalihased ja sidekude.
Tartu ülikooli kliinikumi füsioterapeut Anu Toonverk tõstab oma kabinetis kätele mudeli, mille peal kõik saab selgemaks. Vaagnapõhjalihased ei ole kõhu süvalihased, mida spordiklubides tähelepanu all hoitakse. Need ei ole ka reielihased ega tuharalihased. Vaagnapõhjalihased on täiesti iseseisev ja sageli unustatud lihasgrupp, mida tuleb õppida eraldi tunnetama ja ka treenima.
Asuvad need vaagnaluude vahel, justkui sisevõrk. Venivad häbemeluust kuni sabaluuni ja istmikuluude vahel küljelt küljele, toetades nagu juba öeldud põit, tuppe ja emakat (meestel eesnääret) ning pärasoolt. Nende lihaste ülesanne on kontrollida urineerimist ja roojamist.
Kui inimene seisab, lamab või teeb kergeid igapäevatoimetusi, on vaagnapõhjalihased justkui uinunud. Kuid aevastades, naerdes, raskusi tõstes ja punnitades tõuseb kõhuõõnesisene rõhk järsult ning selle koormus langeb vaagnapõhjalihastele ja sidekoele. Kui vaagnapõhi on nõrk, treenimata, trauma tõttu kahjustatud, ei pea see pingele vastu ja vaagnaelundid võivad hakata vajuma oma normaalasendist allapoole. Tagajärjeks on – algul pingutuste puhul otsekui juhuslikult tilgad püksis.
Miks nende lihaste toonus kaob?
Vaagnapõhi võib nõrgeneda raseduse, sünnituse, operatsioonide või vananemise tõttu. Nii hakkabki juhtuma, et uriin või gaas kipub valel hetkel välja lipsama, intiimelu muutub valusaks või vähe nauditavaks, kõhu alla tekib raskustunne ja inimene tajub, et «midagi pole nagu päris paigas seal all».
Kuidas aga treenida lihaseid, mida keegi ei näe ja mida inimene ka ise oma kehas alati üles ei leia?
Alustuseks võtab füsioterapeut Anu Toonvärk kätte vaagnapõhjaorganite mudeli ja peab väikse loengu just selles tempos, et patsient jälgida suudaks ja igat lauset mõistaks. Siis palub ta patsiendil ultraheliuuringuks heita kušetile ning keskenduda aparaadi ekraanipildile. Kui algul tundub seal kõik arusaamatu ja ebamäärane – ekraanil on tumedamad ja heledamad uduste piirjoontega laigud, siis peagi saab selgeks, kus sel pildil asub põis ja kusiti, kus tupp ja kus emakas. Kui nüüd õigete lihaste pingutamine õnnestub, on ultraheliaparaadi ekraanilt ka näha, kuidas vaagnaõõnes olevad organid end liigutavad ja nendevaheline tume mass ellu ärkab. See tume «mass» esindabki neid õigeid lihaseid. Alles patsiendi niisuguse kogemuse järel saab füsioterapeut vastavalt sellele, milline on patsiendi lihaste võimekus ja terviseprobleemid, hakata koostama treeningkava.
Anu Toonverk lisab, et kõik vaagnapõhja füsioterapeudid ei kasuta tingimata ultraheli, vaagnapõhja saab hinnata ka seda lokaalselt palpeerides ja sel viisil harjutusi juhendades.
Harjutuste nipikaim osa on lõdvestus. Lihaste pingutamise saab kiiresti selgeks, aga nendesamade lihaste lõpuni lõdvestamine, mis on treeningus sama oluline osa nagu pingutaminegi, on keerukam
Kolm kuud vaagnapõhjalihaste treeninguid, mil harjutuskava iga nelja nädala tagant natuke korrigeeritakse, annab füsioterapeutide kinnitusel häid ja märkimisväärseid tulemusi.
Tabletid üksi ei ravi
Vaagnapõhja häire ravimine ei käi niisiis sel viisil, et armas doktor, kirjutage mulle õiged tabletid, ma neelan need alla ja olen terve. Patsient ise kannab oma ravi tulemuste eest samamoodi vastutust.
Vaagnapõhjahäired esinevad nii naistel, meestel kui ka lastel. Õnneks nüüd juba julgetakse oma probleemiga arsti poole pöörduda, tõdeb günekoloog Tiiu Hermlin. Alustada tuleks just perearstist, kes patsiendi edasi suunab.
Mõnel juhul haarab inimesi siiski ka häbitunne, hirm saada märgistatuks. Ta võib hakata probleemi eitama või leiab põhjusi, miks mitte enam kodust väljas käia. Ka peresuhetest oleneb palju, kas ja mida otsustab inimene ette võtta.
Vahel võib kaasuvaks probleemiks olla vaimne tervis, mis tähendab, et meeleolu- ja ärevushäirega inimesel on keeruline keskenduda vaagnapõhjaharjutuste tegemisele. Või on kellelgi elus päevakorral muud teemad, näiteks lähedase surm ja lein. Teinekord tuleb tähelepanu alla võtta hoopis kehakaal ning tegelda algul ainult sellega
Aga teatud juhtudel ei ole abi muust kui kirurgilisest sekkumisest
Vaagnapõhja korrigeerivate operatsioonidetegemist alustasid Tartu ülikooli kliinikumi günekoloogid 2003. aastal ja juba siis oli ilmne, et siseelundite allavaje ravi väljub ühe eriala piirest.
Doktor Tiiu Hermlini sõnul on praegu Tartu Ülikooli Kliinikumi günekoloogia osakonnas allavaje- operatsioone kaks kolmandikku kõigist teistest lõikustest, enamasti on patsientideks vanemad inimesed.
Vahel selgub, et allavajet ei olegi. Et põhjus, miks kusejuha ja pärasoole sulgurlihased enam ei hoia, on vanaks jäämine ning närviülekanne ja verevarustus on aeglustunud. See tähendab, et kui patsient kurdab uriinipidamatust ja palub, et pange, kallis doktor, mulle nüüd ka see «ling», siis kõigepealt tuleb probleemi põhjus täpselt välja selgitada.
Allavajet korrigeerides püüab arst taastada inimese õiget anatoomiat. Ehk «pange see ling» tähendab operatsiooni, kus kusejuha alla paigutatakse õhukesest sünteetilisest võrgust pael või riba, mis hakkab toimima nagu võrk, takistades kõhurõhu tõusul kusejuha liikumist ja selle lekkimist.
Mõistlik treenimine
Omaette teema on sport ja ülientusiastlikud jõusaalis käijad ja maratonidest osavõtjad.
Jõusaali treener võib ju teha individuaalse treeningkava, arvestades inimese iga, aga treenereil ei ole alati veel teadmisi küsitleda inimest teemal, kas tal on või ei ole vaagnapõhjahäire soodumust. Nii võib jõusaalis kohata ka 65- kuni 80-aastasi harrastajaid, kes suruvad seliliasendis viiskümmend kilo, ja suruvad end haigeks. Kehaline treening on igas eas küll vajalik, aga inimesed on erinevad ja taluvad treeninguid erinevalt. Siinkohal tuleks uskuda arsti, et pigem vähem on parem.
Kõige olulisem on teadvustada probleemi. Mõni ei julge sõbrannagagi rääkida, teine räägib just sõbrannaga. Aga perearstiga, just perearstiga tuleb oma murest kindlasti rääkida. Võimalused abi saada on olemas.
KOMMENTAAR
On väga oluline mitte jätta tähelepanuta uriini- ja roojapidamatust, häiritud seksuaalelu, vaagnavalu või organite allavajet. Nende sümptomite varajane märkamine ja mõistmine aitavad arstil haigust diagnoosida ja valida õige ravimeetod.
Oma murega tuleb pöörduda kas perearsti või vastava erialaspetsialisti poole. Kui selgub, et põhjuseks on vaagnapõhja toestuse puudulikkus, tuleb muuta elustiili. Oluline on saavutada tervislik kehakaal, kuna just liigne kaal tõstab kõhusisest rõhku ja survet vaagnapõhjale
Vältima peaks raskuste tõstmist, raskete asjade tirimist, lükkamist.
Kehaline treening on igas eas inimesele vajalik, aga inimesed on erinevad ja taluvad treeninguid erinevalt. Milline treening ja koomus on sobilik, seda otsustab vaagapõhjale spetsialiseerunud füsioterapeut või pädev treener.
Operatsiooni järel on oluline kinni pidada arsti ette nähtud režiimist kuus kuni kaheksa nädalat või lihtsama operatsiooni puhul üks kuu. See soovitatud aeg on vajalik kudede ja toestava materjali kokku sulandumiseks ja vaagnapõhjale tugeva toe tekkimiseks.
Artikkel ilmus Taru Postimehes 15.08.2025